Ratsu on valmis, ülejäänud on kõikvõimsama teha.
Trenn toimus Miku metsarajal, mis oli väga tehniline ja ohtlik. Jooksma pidi 3-4 käiguga 1 h. See trenn tekitas vastakaid tundeid. Tempo oli alguses päris hea. Olin pärast esimest kolme ringi oma jala kolm korda väänanud ja tundsin, et nii jätkates lõhun ennast päris ära. Pidin tagasi hoidma, kuigi väga raske oli ennast alla suruda ja mitte minna kaasa kiirema tempoga. See tegi alguses üsna rahutuks, aga kuskil poole distantsi peal leidsin, endas rahu, sest mõtlesin, et ka kolmapäeval tuleb alguses ennast tagasi hoida ja see oli üsna hea kolmapäevaks. Selline endaga võitlemine on minu jaoks väga raske, sest olen väga võistlushimuline. Siiski suutsin seekod endas rahu leida.
Seda, mis siiani minuga on toimunud, olen juba kaua oodanud. Pärast vägagi keerukat aastat on mu ellusuhtumine muutunud palju positiivsemaks ja olen seesmiselt saavutanud mingigi rahu.
Veelgi enam on tekkinud tahtmine ja motivatsioon teha midagi suurt. Ma arvan, et kui keegi praegu ümbermaailma jooksmist pakuks, läheksin kõhklemata. On tekkinud suur huvi avastada uusi ajsu, teha rännakuid, uurida ja teada. On tärganud uuesti lapeslik uudishimu ja proovida kõike.Tahaks nagu kõike teada ja teha. Tahan nautida lihtsaid asju elust ja kogeda kõike, mida elul pakkuda on. Ja on märke, mis näitavad, et oleks aeg midagi sellist teha.
Peaks ära mainima ka ShinDo mõju, sest peale seda on ikka väga mõnus olla :)
Minust saab peale laagrit parem inimene !
Meie laagris on väga mitmekesised inimesed erinevatest kohtadest ja erinevate ellusuhtumisega, aga see teebki kõik huvitavaks. Inimesed on väga erilised, nii nagu ka jutud, mis sünnivad arutledes. Ma imetlen inimeste võimet rääkida asjadest väga värvirikkalt ja huvitavalt, nagu seda tegid näiteks Kristjan ja Martin, aga ka teised. Kuigi raske on kaasa rääkida, sest eneseväljendamisoskuse ja esinemisjulgusega on nagu on. See on meeletu inspiratsiooniallikas kuulata selliseid mõtisklusi näiteks püstkojas lõket tehes.
Kui mõelda minu jooksmisest, siis sihipärase jooksmise esmane motiiv oli enam mitte olla teistest halvem ja nõrgem. Ma polnud just eriliselt võimekas algklassides ja kuskilt maalt sai sellest villand. Sihipärane töö viis selleni, et vähemalt koolis polnud ma enam viimane :O). Mingilt maalt sai jooksmine ja sport üldse juba sõltuvuseks. Ilma mitte midagi tegemata ei suutnud näiteks õppida, võib isegi öelda, et ei suutnud magada. Kõige rohkem ajas vihale mõte, et keegi teine on teinud ja mina mitte.
Samas aga mingilt maalt sain aru, et jooks ja sport on õpetanud mulle kõike. See on õpetanud mind võitma, kaotama, mitte alla andma ja sihikindlust. Mu elukvaliteet paranaes igas vallas. Tulemused paranesid kõiges. Nii elus, koolis kui ka spordis.
Joostes nautsin seda tunnet, et olen endast kõik andnud, et olen teinud kasvõi natuke rohkem kui teised ja võisin rahulikult magama minna. Aastatega on seda tunnet järjest raskem saada. Järjest raskem on ennast ületada ja eriti raske oli seda teha üksi. Üksi ei suutnud enam nii pikalt ja tugevalt pingutada, et sellele tasemele jõuda, millest ennem rääkisin. Ma joonistasin sellest ka pildi, aga see tuleb kunagi hiljem. See tase on seotud sportlike motiivide ja eesmärkidega. Ja ma kardan, et need saavad varsti otsa. See oli ka üheks põhjuseks, miks laagrisse tulin, et kas on veel teisigi tasemeid, kuhu minna, et tunda ennast nii hästi.
Kui rääkida teistest motiividest, siis kindlasti on mu mingi avatus looduse suhtes. Naudin erinevaid tingimusi, olusid ja kohti. Aga siiamaani on olnud sportlikud eesmärgid eespool. Väga harva on need olnud ligilähedaseltki võrdsel tasemel. Kui siis väljaarvata mõned jooksud välismaal. Näiteks üks jooks Austrias. See oli esmakordne kogemus mägedes ja see oli nii uskumatult võimas. Jooksed mäkke mööda kitsaid ja keerulisi radu, vahest satud mõnda taluhoovi ja lähed edasi, jooksed mõne kose alt läbi ja hakkad tagasi minema.
Jooksu sündmus on minu jaoks loodetavasti see, kus jõuan uuele tasemele, sest sportlikudeesmärgid hakkavad otsa saama. Tahan tunda vabanemist kõikidest pingetest, tunda ennast hästi ja lihtsalt joosta. Vahet pole kuhu, miks ja kuidas, sest need küsimused on iseenest lahenenud.
Alustuseks tahaksin öelda, et elu siin; linnast, arvutitest ja kõigest jamast eemal on olnud väga väga head.
Need maalid, mis loodus on meile siin laagris maalinud on olnud imelised.
Alustuseks päikese loojang Muhus, kus vaikuses sai jälgida päikeseloojangut, õrnalt värelevat vett ja päikese peegeldust selle pinnal. See oli midagi teistmoodi. Iga selline hetk on omamoodi ja seda ei anna sõnadesse panna.
Panga pank. Looduslikult jällegi superilusas kohas. Esimene õhtune jooks oli mööda väga põnevat rada. Raja alguses oli jooks panga äärel. Meri kohises, tuju oli hea ja muru oli roheline. Edasi läks rada metsavahele, kus vahepeal jooksime läbi mööda väga kitsast ja heinas rada läbi põlenud metsast, mis oli vägagi müstiline. Sealt ürgse küla vahele mille looklevate radade vahel olid maakivist aiad, mille üle sammal oli juba kergelt võitu saanud.
Vana talu. Sellised talud meeldivad mulle kirjeldamatult palju. Rookatus, vanad palgid, madalad uksed ja selline ürgus. “Milline tore ajahambast puretud vana talu” Siis muidugi see kurg. Kurg mis meid äratas sellel päeval.
Loona mõis ja Miku metsa park. Metsarada oli väga põnev ja mitmekesine. Sealne lõkkeõhtu püstkojas oli väga müstiline.
Tunnen, et sellised kohad kosutavad meelt, aga samas tean ka, et olen ka ennem looduses tähelepanelik olnud ja midagigi tunnetanud. Aga saan aru, et mingi areng selles vallas on toimunud.
Pannkooke saab teha igatimoodi. Pannkooke saab teha erinevatest asjades ja erinevat moodi .Iga päev pannkooke tehes on iga kord pannkoogil erinevad küljed, maitsed ja vead.
Enda tehtud pannkoogid ei tundu kunagi nii head kui teiste tehtud pannkoogid ja siis pole kunagi rahul. Iga päev näed vaeva selle nimel, et järgmine päev paremini välja tuleks. Samas tihti kiidetakse sinu pannkooke, aga ei tea kas see ongi nii või lihtsalt viisakusest öeldakse.
Vahest jõuad sinna punkti, kus ei tea enam üldse, kuidas pannkooke edasi teha, millest, kuidas ja kus. Ja siis teed omaarust nii nagu kõige parem on, aga kunagi ei tea mis välja tuleb. Võib tulla väga maitsev, aga võib ka untsu minna, kuigi tahtsid head. Äkki aitab jooks…
Kõige tähtsam eesmärk on teha võimalikult häid pannkooke ja jõuda selleni, kust enam paremaks minna ei saa. Nii et iga päev oskad teha ka ükskõik millest superhäid pannkooke. Ja siis teada, et sa oled saavutanud selle millest unistasid, tead, et oled endast kõik andnud. Tunned, et oled proovinud olla täna parem kui eile ja homme parem kui täna.
Kuigi mõnest andekast pannkoogitegijast ei saa sa võibolla kunagi paremaks, aga sellest tähtsam on tunne, et oled andnud endast kõik, et saada parima mis sinust võtta on olnud. Heita igal õhtul puhkama, tundes väsimust, mis toob kaasa une ja rõõmu, mus tuleb hästi tehtud tööst.
Jõudsin Virtsu sadamasse kell 16:00. Päris palju varakult :). Ma arvan, et praegu ja ka edaspidi ma ei hakka väga täpselt järge pidama asjadest, mis me tegime, pigem üritan kirja panna oma mõtteid ja asju mida tundsin. Sellest tulenevalt jätan vahele praamisõidud ja muud sellised asjad.
Esimene kogunemine. Nagu arvata, oli esimeseks asjaks enda tutvustamine ja seda natukene teistmoodi, pidi tutvustama end mingi sümboli või eseme kaudu.
Peale seda läksime mere äärde ujuma, jõudsime täpselt päikese loojanguks. Tekkis väga eriline moment, kui kõik 20 inimest vaikisid ja jälgisid ainult päikese loojangut, õrnalt värelevat vett ja päikese peegeldust selle peal. Lisaks veel mõnusalt soe õhk ja looduse hääled. Hea tunne oli. Hea oli, et sellisel hetkel seal olime , hea oli et vaikimise hetk tekkis ja kõige parem oli see, et paremat algust poleks osanud oodatagi. Peale seda tuttu. Kiireks läks lõpp…
Alustan tagantjärgi siis oma blogiga. Järgemööda üritan järje peale saada. Tark ei torma.
Ennem laagrisse tulekut tundsin, et vajan muutust, muutust eneses, oma elus ja oma mõtlemises. Pole olnud päris rahul sellega ja sellest laagrist lootsin leida mingit inspiratsiooni ja motivatsiooni midagi muuta, lootes leida vastuseid küsimustele kuidas ja mida. Veel lootsin leida uusi kaaslasi, kellega võtta osa jooksuga seotud sündmustest.
Mõned aastad tagasi olin endas palju kindlam ja uskusin, et olen õigel rajal, nüüd tundsin, et olen rajalt kõrvale kaldunud, sellest tulenevalt tundus siia laagrisse tulek igati õige mõte. Mõeldud tehtud.
12. juuli algas laager.
Ärgata igal hommikul naeratusega, mis mu näo säravaks muudab, tervitada igapäeva austusavaldusega võimaluste vastu, mida see sisaldab ,alustada iga tööd rahuliku südamega, hoida kogu aeg, isegi väkeseid asju tehes, silme ees ülimat eesmärki, mille poole ma püüdlen, kohtuda inimestega, huulil naeratus ja südames armastus, olla igal ajal sõbralik, lahke ja viisakas, heita igal õhtul puhkama,tundes väsimust, mis toob kaasa une ja röömu, mis tuleb hästi tehtud tööst - nõnda soovin mina oma päevad mõistlikult veeta.